Marco Magro
Olen ehteharakas – mäletan juba lapsepõlvest, kuidas vanaema ehtekarbi sisu imetlemine tõi veidrad elektriseeritud värinad ning erilise „kihiseva“ tunde hinge.
Ja ilma igasuguse naljata, oli mu lemmikkoht filmis „Arabella, mereröövli tütar“ just see, kus Arabella pats aardekambris ära lõigatakse ning nad koos Aaduga läbi ahjusuu vehkat teevad. Ja seda hoopiski mitte närvesöövalt pingelise stseeni, kaotatud patsi või õnnestunud põgenemise pärast, oh ei – ma lihtsalt suutnud kogu sellelt „varanduselt“ silmi eemale kiskuda. Just nagu kõik need kullalummuses piraadidki…
Aegajalt leian ma mõne uue ehtemeistri, kes mu
hinge vana tuttava tunde toob ning kelle looming mu südamesse endale pesa teeb. Nii juhtus juba tükk aega tagasi itaalia
ehtekunstniku Marco Magroga –
tema töödes on see maagiline „miski“, mille pärast ma tema veebipesadesse ikka
ja jälle imetlema-uudistama satun.
Minu jaoks on Marco looming eriline just seetõttu, et tundub, nagu oleksid tema ehted elusolendid – kel oma iseloom, elu ja hing. Sellised rahutud tegelased, kes ehtekarbis kuidagi paigal püsida ei suuda ning seal pidevalt ringi sebivad. Mulle meeldivad nad väga - aga eks vaadake ja otsustage ise!
Kommentaarid: 0
Lisa kommentaar